Väljas on päike loojumas. Veel viimased kiired on puudutamas talvist karget lund. Ja üsna pea on hämar. Vaatan hetke veel aknast välja ja lähen siis sahvri juurde, otsin sealt välja küünla ja tikud. Asun teele. Kohtumispaika. Väljas on juba päris pime, on karge talv. Ilus, valge- lumine. Ka praegu sajab lund, mõni helbeke puudutab mu põske, et siis minna igavikku. Nii kerge, nii külm ja nii soe. Vaatan seda külluslikku ilma ja imetlen loodut. Lasen ennast mõtetel kaasa viia, kuid, tuletan endale meelde, et ma seda liialt ei teeks. Sest hetkel pole see aeg. Olen teel kohtumispaika. Paika, mille ise valisin. Tegin seda vastavalt aastaajale.
Me kohtume ühe suure puu all, kus on punane pink. Nii ilus ja nii puhas, mõtlen, vaadates pinki, mis on mattunud lumme. Astun lähemale ja pühin oma käpikuga sealt lund ära. Asetan pingile teki ja istun sinna ning jään ootama. Huvitav, kui kaua tal läheb? Mõtlen endamisi ja süütan küünla. Küünal kannab endas justkui soojust, seepärast selle kaasa võtsingi. Ja ka sellepärast, et ma lihtsalt tahtsin.
Vaatan ereda leegiga põlevat küünalt ja tunnen Tema kohalolekut. Kuigi ma ei vaata Tema poole. Nii ootamatult ja pea märkamatult ilmus ta. Istume teine teisel-pool pinki.
„Aitäh, et Sa tulid“ ütlen ma
„Sa ju kutsusid mind.“
Tunnen endani läbi selle talvise õhu kandumas suitsuhõngu.
„ Sa suitsetad?“
„Jah“
„Miks, Sa ju tead, et mulle ei meeldi selle lõhn?“
„Tean küll jah, ja just sellepärast seda teengi.“
„Sellepärast suitsetad, et mulle see ei meeldi. See kõlab nüüd küll loogiliselt.“
„Loogilisemalt kui esmapilgul näib. Loon Sulle olukorra, mis sulle ei meeldi ja siis vaatan kuidas sa sellele reageerid. Loon Sulle selle olukorra, et sa midagi muudaksid, et sa liiguksid edasi.
„Mis mõttes midagi muudaksin, mida ma saan sinna teha, kui Sina suitsetad, ise teades, et mu just ei naudi seda eriti?“
„Selles just point ongi, et Sina saad kõike teha. Sina ise lood olukordi, mis Sulle siis kas meeldivad või ei meeldi. Teed seda oma mõtetega. Muidugi, Sa ei pea seda olukorda nautima, aga saad mõtetega luua seda millised tunded Sind antud olukorras valdavad. Sina kutsud seda esile. See, et ma siin suitsetan on seepärast, et sulle kohe kuidagi ei meeldi see suitsu hõng ja selle sees olemine. Aga Sa ei ole ära õppinud miks, sa ei ole seda vabaks lasknud. Sellel hetkel, kui sa selle ära õpid, ma seda ei tee. Ja kui vahel juhtubki, siis ei valda sind sellega seoses halvad või siis negatiivsed tunded. Sa lissalt nendid tõde, võtad ta omaks ja liigud edasi“.
„Ma võtsin küünla kaasa. Mulle meeldib vaadata küünlaleeki. Kodus panen tihti õhtuti küünla põlema ja muusika mängima. Mõnikord vaatan niisama leeki. Sa vaikid, ei räägi eriti?“
„Ma kuulan, mida Sinul mulle öelda on. Olen koos Sinuga selles ilusas õhtus.“
„Hmmmm, aga kas sa vastad mulle kui ma sinult midagi küsin?“
„Sa tead sellele vastust“.
„Sa vastad alati, kui ma olen selleks ise valmis, kui ma olen tõesti vastuseks valmis. Sa ei jäta mind kunagi vastuseta. Ja oleneb ka kui täpselt ma küsin…tihti on mu küsimused laialivalguvad?“
„Just, ja ma kuulan alati. Olen alati valmis Sinuga kohtuma, Sind aitama ja koos minema. Tegelikult me olemegi ju alati koos. Oleme olnud ja oleme ka edaspidi“.
„Jah, ma tean. Ent vahel ma unustan selle justkui ära. Või siis on raske uskuda.“
„Neil hetkedel tuleta meelde meie seniseid vestlusi. Või siis kutsu mind nii mõnda kohtumispaika nagu täna. Ma tulen alati. Ja tegelikult ma olengi alati seal kus sina. Kuigi sa seda võib-olla alati ei taju nii“.
„Mis saab edasi?“
Mida sa tahaksid, et edasi saaks?“
„Ma ei oskagi nii öelda kohe. Ma tahan olla õnnelik.“
„Siis olegi, iga hetk, iga tund ja iga minut. Ja tea, et mina olen koos sinuga“.
„ Teadsa, ma vist kardan“.
„Mida sa kardad?“
„Elu…surma, eiiiiii, surma ma ei karda, pigem ehk mõningatel hetkedel elamist. Või siis seda, mis tuleb. Kardan, et ma ei saa hakkama või nii“.
„Niikaua kuni sa elad saad sa alati hakkama. Sest kui sa elda, siis SA OLED ja sa ei saa mitte olla, seega sa ei saa lakata eksisteerimast. Tegelikult ei lakka sa eksisteerimast isegi peale seda, mida nimetatakse surmaks. Sa oled alati olnud ja oled alati. See mis tuleb, sellele ei ole vaja anda hinnanguid, sest Sa oled. Sina oled Sina ja kui Sina oled Sina, siis pole sul millegagi selles mõttes hakkama saada. Sest Sina oled. Olemisest piisab. Sina oled! Elu loob kogemusi, miski, ega ükski kogemus ei tule kusagilt niisama. Sina ise lood seda…ja see on see, mis aitab sul areneda. Luues midagi saad sa ka selgema pildi, mis sulle meeldib ja mis mitte. Mida Sulle meeldiks veel luua ja mida pigem mitte. Seega, sa lissalt lood asju ja sündmusi, mitte ei saa hakkama. Lood enda reaalsust. Lubad seda endale ja see on suurepärane. Sina oled Sina!”
